Soovid võivad täituda niisama, sõrmenipsust. Siis, kui sa seda tõeliselt tahad! Sa ei usu, sest oled suur ja muinasjutud jäid lapsepõlve. Ning lisad veel sinna juurde, et siin elus ei saa niisama mitte midagi.
Kuid lapsena sa mitte ainult ei uskunud, vaid teadsid kohe kindla peale, et kui jõuluvanale kiri saata või mõnda võlusõna lausuda, soov täitub. Ja see täituski!
Aga millal see võluvärk su elust haihtus? Siis, kui said teada, et jõuluvana pole olemas ja imedemaa Alice tegelikkuses ei eksisteeri? Või siis, kui siira ja südamest tuleva soovi asemel hakkasid panema kokku „to-do list’e”, püstitama eesmärke, esitama väljakutseid ning „tahan” asemel võttis kõnepruugis koha sisse kindel „pean”… Või isegi veidi varem. Siis, kui esimest korda jäid uskuma kellegi sõnu, et niisama ei saa elus mitte midagi. Muide, proovi meenutada, kes see võis olla…
Üks tüüpiline dialoog kliendiga:
Tema: ja, ma tahan võtta endale aega ja tegeleda tervisega!
Mina: miks sa ei tee seda praegu?
Tema: ma ei saa seda endale praegu lubada, ma pean ju laenu ja liisingut maksma.
Mina: aga kes seda sissetulekut teenib?
Tema: no mina ju.
Mina: ma täpsustan, millise ressursiga sa seda sissetulekut lood?
Tema: no … tervisega vist?
Mina: just! Kui täpsemalt, siis oma sooritus- ja keskendumisvõimega, füüsilise ja vaimse tervisega, kui raamatu-keeles sõnastada.
Tema: aga ma ju sellepärast sinu juurde tulingi!
Mina: väga hea, kuid olen aus – mina saan sind toetada ja aidata, sinul aga tuleb ise võtta endale aeg, minul pole sulle anda „sinu aega”. Sinu aeg on kaup, mida sa saad ainult iseendalt. Kuid sa ei saa seda endale ju lubada.
Tema on vait, mõtleb.
Ja korraga vaatab mulle otsa hoopis väike ja õnnetu tüdrukutirts, silmad märjad, ja hüüab: Tead, sul on õigus! Ma polegi endale midagi kunagi lubanud, kogu aeg olen PIDANUD midagi tegema, korraldama, saavutama… Nagu see tuhkatriinu, kes peole saamise nimel pidi KÕIK ära tegema, teiste eest ka…Täitsa lõpp, ma polegi oma elu elanud… Kogu aeg teistele…
Pisarad voolavad, pakun Davana õli nuusutada. Jätkame.
Tema: ütle, mis ma nüüd tegema pean?
Mina: sa ei PEA mitte midagi. Ütle parem, mida sa tahad?
Tema: midagi ei taha, mitte midagi… rahu tahan… vaikust ja rahu tahan.., et keegi ei räägiks ega tahaks midagi minu käest… üksi tahan olla.
Tema: ma ei tea, ma pean mehega rääkima…
Mina: pead?
Olgu, sellel konkreetsel lool ei olnud „happy end’i”, sest „lubamise võlukepike” oli antud ammu-ammu-ammu aega tagasi paljude teiste kätte. Alguses said selle ilmselt vanemad, siis õpetaja ning ka ülemus tööl, siis abikaasa kodus. Pärast lapsed, hiljem ka majja võetud kass. Ah ja, lisaks need ühiskonna normid või reeglid ning naabrid, muidugi naabrid ka! Liikluseeskirjad ja loodusseadused. Piirangud ja mittelubamise tõkkepuud igal pool…
Kuid paljudel lugudel olid sellistel kõnelustel teised lõpud.
Mina: pead?
Tema: (naeratades) no vist enam ei pea, lapsed suured ju, ei pea hoidma… ja kasse-koeri meil ka pole…
Mina: aga sa nagu tahad kellegi käest seda luba ikkagi saada?
Tema: (taipamisega) no… kui sa nii küsid, siis tõesti… ongi vist nii, et ma vajan sellise loa saamist…
Räägin talle ära oma „piirangute teooria” ning selgitan, et mõneti on see mugav valik, sest vastutus on pandud… „kassile” – tema pärast ei saa teha omi valikuid ja otsuseid.
Tema: ja sa tahad öelda, et mul on see mure käte ja õlgadega seepärast, et ma ei luba endale asju.
Mina: vaata, kui sul on piirang ehk mittelubamine, et võtta elust osa, siis võtmise kehaline väljendus on kätel – sinu mõttemuster piirab seda liikumist ning liigutuse takistus tekitab pinge. Kui sa annad roolis olles gaasi ja siis järsult pidurdad, mida sa tunned? Vot midagi sarnast kogevad käed, kui sa mõttes piirad võtmist – osavõtmist, vastuvõtmist jne.
Tema: (hüüatab) täitsa lõpp! Et siis mina ise olen oma haiguses süüdi!
Mina: just, lisandub veel süütunne ka! Ehk kui ma sinu maailmapildi sõnastaks ühe lausega, siis see kõlaks nii: las „kass” vastutab, peaasi, et mina poleks süüdi!
Tema: sain aru! Tervenemine algab vastutuse endale tagasi võtmisest…
Sellest kohast jah! Just sellest kohast, kus kohtuvad teadvustamine ja vastutuse võtmine, algab eluterve elu – selles kohas hakkavad juhtuma imed ja kõik hakkab sujuma justkui võluväel. Sõrmenipsust! Siis, kui tuled välja oma illusoorsest mugavusest, sellest „las kass olla süüdi” maailmast ning astud tegelikku mugavusse, kus need võluvärgid toimivad…
Sa ei usu? Siis tule ja proovi järgi, sest elamusi saad ju ainult kogeda, mitte lugeda, eks! Luba seda endale.
Aga seda sa ju usud, et sul saab olla parem tervis ja parem enesetunne? Soovidega on sama.
Selleks on vaja saavutada täiuslik tasakaal oma keha, meele ja välismaailma vahel. Sa ei usu et see on võimalik? Sa ei peagi, tule proovi järele – ootan Sind töötubadesse, laagritesse ja rännakutele parema elu, tervise ja enesetundeni!
Mis teeb sind rõõmsaks, kurvaks või õnnelikuks? Need lihtsad küsimused teglikkuses määravad suurel määral meie elukvaliteeti ning kõige selle taga on meie keha biokeemia. Ilma tunneteta pole hormoone, ilma hormoonideta pole tundeid. Tunded. Emotsioonid, nende varjundid ja väljundid on kui vikerkaare värvide 50 varjundit ning tekivad vahest ei millestki. Vahest miskit kui juhib meid kuhugi ja tekib voog, kus unustame ajataju ega märka maailma enda ümber. Vahest aga kulub tunde, päevi, aastaid, et teha ära miskit, mida ammu oled pidanud või “tahtnud” teha.
Mõni “miskit”, paneb su poolpöördest käima, vahest musta, vahest valge poole kihutama. Miks, küsid teinekord, miks jälle sama reha ja vastu sama laupa? Ning jälle kordub üks ja sama suhtedraama või haigus. “See on meil suguvõsa needus”, paned endale diagnoosi ning lähed otsima imerohtu selle raviks.
Imerohi on. Sinu sees. Kuid see on luku taga. Selle purgil on kiri “ainult täis kasvanutele enese tunde jaoks”. Mõtled, et need on kirjavead. Ei, need on meie rännaku suunad, mis viivad sind enda tundmiseni, see enese tunne, ja täis, ehk täiuslikuks, kasvamiseni.
Päris enda minaks kasvamine ja päris elus elamiseni.
Tead, panen siia jupi sulle tuttavast muinasjutust. Alice küsib: “Kas sa oskad mulle öelda, palun, mis teed mööda peaksin ma siit edasi minema?”. Kass vastab: “See sõltub palju sellest, kuhu sa soovid jõuda”. Alice vastab: “Ma ei hooli eriti, kuhu”. Seejärel ütleb kass, et “siis ei ole vahet, mis suunas sa lähed”. Alice lisab: “Peaasi, et ma kuhugi välja jõuan,” Irvik-kass vastab omakorda: “Oh, seda kindlasti, peaasi, et sa ainult piisavalt kaua kõnnid”.
Veel võib proovuda „kardemoni-testi“. Õigemini kas juhtub või ei juhtu klikk kardemoni eeterliku õliga. See õli on kui märk „edasilükatud elust“ – see koht, et päris enda alu algab siis, kui selleks „luba saab“ või kui päris enda elu elamiseks „aega on“. Kui õli hakkab väga meeldima, siis teema on teadvustatud, aktuaalne ning vajab tegelemist. Kui ei meeldi – on hetkel antud teema tabu, ehk inimene pole seda kohta endale teadvustanud. Kui klikki ei juhtunud, siis võib olla ka nii, et fail nimega „päris enda elu“ puudub või seda pole kunagi avatud.
Mis juhtuks, kui sa selle asemel, et lasta asjadel lihtsalt juhuslikult toimuda, võtad ohjad enda kätte ja liigud suunas, millest oled alati unistanud? Teadlikult ja teadvustatult.
Sest soovid täituvadki vaid päris enda elus – kui elad iseendana omaenda elu, Sest siis pole vaja soovida, vaid liigud ühe vajaduse rahuldamisest teiseni, nautides seda teekonda ja teekonnakaaslasi…
Tule proovi! Kohtumiseni siin: https://kehatuba.eu/enesearnguretriit/
Me salvestasime hea sõber Karmiola Maarikaga ühe vestluse Kehatuba Veebikonverentsi jaoks. Sai nimeks Kehatarkus ehk “Endale millegi erilise lubamine on üks väga hea mõte vs süütunne”.
Karmiola Maarika Priidel / Süsteemsete lahenduste konstellöör-terapeut, SBF praktik, teadliku muutuse praktiseerija, kogemusnõustaja, hingehoidjast elunautleja