Tuhandeid aastaid on inimkond kasutanud taimi, puuvaike, õlisid ja muid loodusest saadud aineid ning üsna ammu ka märganud, et mõni neist teeb palju enamat kui et lihtsalt parandab haava või nahka paremaks. Nende mõju ei piirdunud alati nahaga – mõni neist võis inimest ka rahustada, ergutada või lihtsalt paremini tundma panna. Siis veel polnud mõisteid nagu retseptor, neurotransmitter, neuropeptiid, mikrobioom või naha-aju telg. Oli teadmine ja oli kogemus.

Vähehaaval õppisime neid toimeid mõistma molekulaarsel tasandil ning aru saama, millised ühendid millist toimet annavad, milliste retseptoritega ja kuidas nad suhtlevad ning kas toime avaldub nahas endas või närvisüsteemi kaudu. Viimastel aastakümnetel oleme saanud aru, et nahk pole mitte ainult meie keha suurim organ, vaid ka närvisüsteemiga tihedalt seotud – ta suhtleb immuun- ja hormonaalsüsteemiga ning naha närvirakud võivad mõjutada ka teisi naharakke. Seega ei saa öelda, et keegi lausa „leiutas” neurokosmeetika.

Pigem avastasime ja hakkasime järjest rohkem mõistma seda, mida meie nahk on kogu aeg teinud.

Kuigi neurokosmeetika termin tuli kasutusele 1990. aastatel, minu arvates on neurokosmeetika sisuliseks sünniaastaks 2019, kui Shiseido – Jaapani kosmeetika lipulaev – tuli välja väga olulise teadusuuringuga. Nimelt leidsid Shiseido teadlased, et vanusega väheneb naha sensoorsete närvikiudude hulk ja tihedus. Seejärel uuriti täpsemalt, mida need närvikiud nahas teevad, ning selgus, et närvirakkude signaalid panevad meie naha dermises olevaid fibroblaste tootma rohkem kollageeni. Sealt mindi edasi, et uurida, kas neid „noorendavaid” närvirakke saab mõjutada ka kosmeetilise toimeainega, ning avastati, et näiteks taimse päritoluga Phytoconnect suudabki seda teha – aktiveerida sensoorseid närvirakke, mille tulemusena hakkasid fibroblastid rohkem kollageeni tootma. See avastus oli kosmeetikatööstuses justkui stardipauk – uusi toimeaineid, kombinatsioone ja lahendusi hakkas tulema sellise kiirusega, et peagi võttis valik juba silme eest kirjuks.

Neurokosmeetika toimeained ja nende toimed

Vaatamata sellele, et teadus on vahepeal jõudnud väga kaugele, otsitakse endiselt sedasama, mida keskajal – igavese nooruse eliksiiri. Tänapäeval kasutame selleks lihtsalt veidi täpsemaid termineid: räägime kollageeni ja elastiini sünteesist, oksüdatiivsest stressist ja antioksüdantidest, põletikumediaatoritest ja MMP-ensüümist, rakulisest vananemisest, mitokondritest ja ka naha enda närvisüsteemist.

Neurokosmeetika toimeainete valik on tänapäeval tõesti väga lai. Ma külastan iga aasta kosmeetikatööstuse erialaseid messe ning väljend „kui seeni pärast vihma” kirjeldab seda kõige tabavamalt – minul kui biokeemikul on kohe tükk tegu, et kogu selles toimeainete ja nende toimemehhanismide maailmas orienteeruda. Kõigepealt tuleb aga aru saada, et „neurokosmeetika toimeaine” ei ole tegelikult kindlat klassifitseeritav – mõni toimeaine mõjutab otseselt närvirakke või nende signaale, mõni retseptoreid, mõni naha stressi- ja põletikumehhanisme.

Kui turunduslikud nimed kõrvale jätta, hakkab selles üsna kirjus valikus tegelikult tekkima loogika:

• Neuropeptiidid ja biomimeetilised peptiidid on seotud närvirakkude signaalidega ning neid kasutatakse muu hulgas naha vananemisilmingute, näiteks miimiliste kortsude, mõjutamiseks.
• Kannabinoididest on neurokosmeetikas huvitavad näiteks CBD ja β-kariofülleen, mis on seotud naha endokannabinoidsüsteemiga. GABA on meie keha enda loomulik neurotransmitter ning GABA-ga seotud süsteem on olemas ka nahas.
• TRP-kanalitega seotud toimeained mõjutavad naha sensoorseid närvilõpmeid ning nende kaudu näiteks külma, kuuma, kipituse või ärrituse tajumist. Siia kuuluvad näiteks mentool ja kapsaitsiin.
• Adaptogeensed toimeained, taimeõlid ja -tõmmised moodustavad väga suure rühma. Nende puhul uuritakse muu hulgas mõju naha stressireaktsioonidele, põletikule, taastumisele ja vananemisega seotud muutustele.
• Eeterlikud õlid on siin eriti huvitavad, sest nende väikesed lenduvad molekulid võivad nahast imenduda ning mitmed neist läbida ka hematoentsefaalbarjääri. Seega võib nende toime ulatuda nahast kaugemale ja mõjutada ka kesknärvisüsteemi – just seepärast on nad minu kui biokeemiku ja neurokosmeetika looja siiski peamine tööriist.

Lisaks on neurokosmeetikas järjest suurem huvi naha mikrobioomi vastu ning kasutatakse ka prebiootilisi, probiootilisi ja postbiootilisi lahendusi. Samuti uuritakse mitmesuguseid antioksüdante ja teisi bioaktiivseid aineid, mille puhul püütakse mõjutada naha stressi, põletikku ja vananemisprotsesse.

Mille poolest erineb see tavakosmeetikast

„Tavakosmeetika“ eesmärk on mõjutada naha seisundit ja välimust – näiteks toetada naha niisutatust ja struktuuri, pigmentatsiooni või vähendada põletikku ja ärritust. Neurokosmeetika tegeleb põhimõtteliselt sama asjaga, kuid vaatab lisaks sellele, kuidas naha närvisüsteem ja selle kaudu toimuvad signaalid neid protsesse mõjutavad ja püüab seda teadmist kasutada – mõjutada naha tundlikkust, stressireaktsiooni, põletikku, taastumist ja vananemisega seotud protsesse.

Seega ei ole neurokosmeetika lihtsalt „parem kosmeetika”, vaid teistsugune vaatenurk nahale: nahka ei vaadata enam ainult koena, mida tuleb parandada ja nooremana hoida, vaid närvisüsteemi lahutamatu osana.

Naha-aju telg – kuidas, mille kaudu suhtlevad omavahel nahk ja aju/närvisüsteem ning aju/närvisüsteem ja nahk?

Nahk on meie keha suurim organ ja ühtlasi suurim meeleorgan. Nahk ja närvisüsteem arenevad looteeas samast lootekihist – ektodermist, mistõttu on nende omavaheline seos väga tihe ja kahesuunaline. Nahk võtab pidevalt vastu infot puudutuse, surve, temperatuuri, valu, sügeluse ja ärrituse kohta ning naha retseptorite ja närvilõpmete kaudu liigub see info üle kogu närvisüsteemi ja ajju. Aju omakorda mõjutab närvisüsteemi kaudu naha toimimist – näiteks verevarustust, tundlikkust, higistamist, põletikureaktsioone ja taastumist. Seda suhtlust vahendavad närvisignaalid, neuropeptiidid, neurotransmitterid ja hormoonid.

Stressireaktsioon on üks selgemaid näiteid naha ja närvisüsteemi kahesuunalisest suhtlusest. Stressireaktsiooni käigus aktiveerub HPA-telg ja suureneb kortisooli tootmine. Kortisool mõjutab omakorda nahka – kaitsefunktsiooni, põletikureaktsioone, tundlikkust ja taastumist. Pikaajalise stressi korral võib see hakata naha seisundit märgatavalt mõjutama. Just küsimus, kas ja kuidas saaks seda suhtlust naha kaudu mõjutada – sealhulgas kortisooliga seotud mehhanisme – on neurokosmeetika üks olulisemaid uurimissuundi.

Mis juhtub siis, kui inimene on pidevalt stressis? Ja mis on nahastress?

Kui stress muutub pikaajaliseks, võib suureneda põletikuliste signaalide aktiivsus. Nahas võivad need signaalid aktiveerida MMP-ensüüme, mis lagundavad kollageeni. Samal ajal võib pikaajaline kõrgem kortisooli tase pärssida fibroblastide võimet uut kollageeni toota. Juhtub see, et vana kollageeni lagundatakse rohkem ja uut toodetakse vähem ja see on üks mehhanismidest, mille kaudu pikaajaline stress kiirendab naha vananemist. Ja nahk puutub pidevalt kokku ka välise stressiga – UV-kiirgus, külm, kuumus, kuiv õhk, õhusaaste, kemikaalid ja liigne puhastamine võivad kahjustada naha barjääri ning suurendada oksüdatiivset ja põletikulist koormust. Seega võib nahk saada stressisignaale korraga mitmest suunast. Just nende erinevate stressimehhanismide mõjutamine ongi üks neurokosmeetika huvitavaid uurimissuundi – püütakse toetada nahka nii otseselt kui ka mõjutada naha ja meelte kaudu stressireaktsiooni.

Kas on võimalik naha kaudu rahustada närvisüsteemi?

Rääkisin eelnevalt naha ja närvisüsteemi kahesuunalisest koostööst ning kliinilise aroomiterapeudi ja biokeemikuna vastan: jah. Aga siin on üks oluline „aga”. See, et nahk ja närvisüsteem on omavahel tihedalt seotud, ei tähenda veel, et nahale kantud toimeaine suudab selle kaudu närvisüsteemi mõjutada. Kõigepealt peab toimeaine üldse jõudma sinna, kus ta oma sihtmärki mõjutada saab – ja siin mängivad rolli näiteks molekuli suurus, lahustuvus ja võime läbida naha barjääri.

Just seda võimalust neurokosmeetika praegu uuribki – kas naha kaudu on võimalik mõjutada ka inimese enesetunnet ja närvisüsteemi seisundit. Siit tulevadki mängu „õnneseerumid” ja „zen-kreemid” – kosmeetikatooted, mille lubadus ei piirdu enam ainult naha välimuse või seisundiga.

Kuid nüüd jõuame minu jaoks selle teema ühe kõige olulisema küsimuseni: kui palju sellest kõigest on päriselt toimib ja on tõestatud? Nahabiokeemias on üks väga oluline takistus, millest kosmeetikatoodete puhul sageli liiga vähe räägitakse: väga paljud inimese loodud molekulid lihtsalt ei jõua nahas kuigi sügavale, sest nad on selleks liiga suured. See, et toimeaine töötab suurepäraselt rakukultuuris, ei tähenda veel, et nahale kantuna ta selle töö ära teeb.

Siit tulebki minu arvates hoopis teine ja väga huvitav võimalus – naha mikrobioom. 

Selle asemel et püüda iga hinna eest naha biokeemiasse sekkuda, saame teha „koostööd” nende mikroorganismidega, kes seal juba elavad. Naha mikrobioom on osa meie keha kui terviku mikrobioomist ning selle „naha allüksus” osaleb samuti paljude nahas ja kogu kehas toimuvate protsessides. Võib-olla ei ole alati vaja püüda nahas toimuvat ise juhtida – vahel on targem toetada seda, mis seal juba loomulikult ja hästi toimib.

Minu kogemus neurokosmeetika kasutamisega, väljatöötamise-tootmisega

Siin rõhutan taas, et minu lemmiktööriistaks on ja jäävad ikkagi eeterlikud õlid, sest nende toime avaldub nii naha sensoorsete retseptorite ja närvilõpmete kui ka haistmissüsteemi kaudu. Mõned eeterlike õlide komponendid läbivad ka hematoentsefaalbarjääri ning jõuavadki ajju, mida kogu neurokosmeetika nii väga sihib. Mul on näiteks ka „Hea une salv”, „SoWhat“ ja „Goddess”-võided täiesti valikus olemas. Ma kombineerin osavalt neis taimseid ekstrakte, õlisid ja eeterlikke õlisid, et kasutada ära naha ning närvisüsteemi omavahelist seost. Aroomiterapeudina ma olen alati rõhutanud just seda nahapealset ehk transdermaalset „võlujõudu“, lisades juurde ka puudutusi, soojust või jahutamist, sauna või uneaja kasutamist.

Ja siinkohal on väga huvitav tagasi tulla selle 2019. aasta Shiseido uuringu ehk neurokosmeetika sünniloo juurde. Shiseido teadlased leidsid toona ka seda, et lavendliõli aktiveeris naha sensoorseid närvirakke ning nende närvirakkude signaalide tulemusena suurenes fibroblastide kollageenitootmine. Nii et need ei ole minu jaoks lihtsalt huvitavad laboriuuringud – neid teadmisi saab ka praktikas kasutada. 

Oma raamatus „Praktiline aroomiteraapia” jagan just selliseid praktilisi võtteid ja kombinatsioone, mida olen oma töös aastate jooksul kasutanud – kuidas valida õlisid ja kuidas neid kombineerida, et kasutada ära nende erinevaid toimeid. Ja alati saab tulla minu töötuppa, kursustele või laagritesse, kus rohkem räägingi põnevaid „kehalugusid“ 😉