Kogu lugu sai alguse sellest, et hotelli hommikusöögi lauas astus minu juurde noormees, kes vabandades küsis, mis parfüüm mul on.
Deja-vu, mõtlesin mina! See dialoog on juba olnud, nautisin juba ette kuidas asi taas üheks huvitavaks looks kujuneb. Seekord „tiksusin“ 5-tärni hotellis, kus käib suts teine publik ja päris niisama ja uudishimust dialooge ei alustata. Vastasin kiirustamata ja lauset nautides, et see on eeterike õlide segu, minu tänase hommiku olemise jaoks.
„Vau,“ ütles kutt, „see on müstika!“ Selgus, et ta ise on väga teadlik parfüümi-vend, kuna tegutseb selles sfääris, ja kui ma kõndisin tast mööda, siis tema nina haaras buketi, mida ta varem polnud tundnud. Ta oli mõelnud, et mingi uus lõhn turul ja nii omapärane ning teda väga kõnetav, et tuligi minu lauda asja uurima. Vaatamata, et see pole nagu kombeks.
Ja ma rääkisin talle, kes ma olen ja et biokeemikuna tean keha ja meelte protsesside salakoode, aroomiteadlasena oskan õlide infofaile kasutada ja psühholoogina seda kõike manageerida.
„Vau,“ ütles ta veelgi sügavamalt…
Ma selgitasin talle, et solistid on selles vetiver, ilang-ilang ja käokuld ning see on nii võimas dolce far niente kombo, et teadvus „puhkab jalga“. No ja seda dolce’t avasin ka. Lisasin juurde, et meid lummab mõni aroom eriti siis, kui meil on selles osas väga suur defitsiit.
Vau tuli seekord ohkega. „Teil on õigus. Mul on seda vaja, väga vaja.“
Ta tänas ja lisas: „Teil on nii huvitav ja imeline elu.“
Ja siis see lugu siin keris nagu fraktaalne trepp end ise lahti.
Nii väga tahaks ju sellist võlupulti, et panna pikemale pausile õnnelikud hetked, kerida edasi mure ja valu kohad, vajutada rewind kas vigade parandamiseks või millegi imelise taaskogemiseks…
Aga sellist pulti pole, elu on alati otse-eetris. Laivis.
Mõni küll vahest proovib seda puldi-mängu ja üritab luua miskit lemmik-kanalite sarnast – kui valitakse ainult positiivseid mõtteid, inimesi, olemisi jne. Luuakse selline armas illusoorne roosa mullike, mis aga lõhkeb pea kohe, kui puutub kokku mõne reaalse objektiga. Ja siis on valus, siis on depressioon – süüdi on süsteem, täheseis, feng-shui, naabri koer koos naabriga jne. Sest pulti tegelikult ju pole, kogu see eluvärk on laivis, ühel ainsal kanalil.
Minult küsitakse üsna tihti, ikka väga tihti mõnda kavalat aroomide kombot, mis aitaks seda mulli tagasi saada – ja oi kui tihti inimesed kõverdavad suunurgad allapoole, kui ütlen, et sellist lahendust pole. Et on teised, mis mulli asemel aitavad luua vägevat ja vinget päris-elu. Üks ütleb, et ta enam ei taha valus surkida, teine aga, et sellest enesearengust on villand ning nii tahaks lihtsalt õnnelik ja rõõmus olla. Kui proovin täpsustada, et mis teeb õnnelikuks või kuidas aru saada, et vot nüüd on õnnelik-olemine käes, vaatavad vastu imestunud silmad ja järgneb kiire vastus: „No kui kõik on hästi, siis oledki õnnelik…“
Aastate eest lubasin endale minna selle kõnelusega edasi, uurides, milline on „sihtjaam hästi“ ja miks on õnnelikuna olemise ees tingimuslik „kui“. Ma enam ei küsi, sest olen vahepeal kasvanud. Kasvanud taipamiseni, et inimesed usuvad selle „võlupuldi“ olemasolusse ja nad ei soovi kuulda, et pulti ega jõuluvana pole olemas. Ah et kas ma siis üldse imesid ei usu? Usun ikka! Ja veel kuidas! Sest ma elangi imesid täis elu – imelist elu. Kohe seletan.
Põikan selle elu-laivi juurde tagasi. Looduses kehtib põhimõte „kõik või mitte midagi“. Seda võiks selgitada nii. Kui sa hakkad elu pakutavast välja nokkima üht või teist ning manifesteerid sinna juurde veel, et võtan elult ainult selle ja tolle – tead, mis juhtub? Juhtub see, et sind aetakse selle rikkaliku valikuga „Rootsi laua“ juurest lihtsalt minema. Mõistad? Kust sa tead, millise „roaga“ sinu soove ja tahtmisi sulle serveeritakse! Mõtle, kes kaardistab oma maailma läbi eituste ja jonni? Õige, seda teeb väike ja kasvav põngerjas. Ja kui siis soove täitev kõigevõimsam näeb sind samamoodi käitumas, siis ta ju ei saa täiskasvanulikke soove täita. Või kui sa oled „taotlenud“ vaid „positiivseid vaibe“, siis see oleks sama, kui keerata „Rootsi lauale“ selg ja astuda otsjoones jäätisekausside juurde. Aga soovide täitumist serveeritakse hoopis kalavaagnal. Mõistad, mis see „kõik või mitte midagi“ tähendab? Ja kui sa mõistad, et vaid lubades ja võttes vastu kogu elu poolt pakutava „Rootsi laua“ soolase ja magusa, ilusa ja valusaga, siis oledki kohal. Imedemaal.
„Rootsi lauas“ kõike lubades ei tähenda kõige ahmimist ja tarbimist – sa kõnnid ja uudistad ning valid maitsemeele järgi või uudishimust (loe: uue info omandamine ehk areng) palad oma taldrikule. Kogu laual pakutavast. Kui sa aga vaid jäätisekausside juures seisad, siis hea, kui seal on kaks-kolm valikut
– Aga kuidas siis nende negatiivsete asjadega tegeleda?
– Mida sa nende negatiivsete asjade all mõtled?
– No kurbus, pettumus, viha, valu…
– Aaa, need imelised tunded…
Tunnetega on nagu maitsetega, kui seda toiduteemat jätkata – magusad ja soolased, kibedad ja vürtsikad, hapud ja need umamise-maitsega, täidlased. Tahame ju taldrikule erinevaid maitseid, et saada maitsenaudinguid. Elus on sama, kõiki tundeid on vaja.
Siin väike lõik minu aroomipsühholoogia loengust:
KUI SIND POLE PÕLETANUD VIHA ARMUTU TULI,
EI SAA SA TEADA, KUIDAS SÜTIB ARMASTUSE LEEK.
KUI SA POLE TUNDNUD SÜGAVAT LEINA VÕI KURBUST,
EI SAA SA TEADA, MIS ON TÕELINE ÕNNE TIPP
Tunded on orientiirid, suunaviidad või liiklusmärgid, kui lihtsustada.
Valu, kurbus, pettumus, masendus, viha jne – need on vaid hoiatused või tagajärjed, näitamaks, et sa ei käi OMA soovide teed. Siis tekivadki nende soovide asemele tühjused, mis valutavad ja kurvastavad, et suunata sind leidma ja realiseerima oma elu soove. Ja kirutud depressioon on vahest väga vajalik, et leida oma teekond ja tunda ära enda soovid. Mõtle korraks, mis juhtub, kui kimada kogu aeg liiklusmärke ja suunaviitasid eirates…
Puldi-värgi juurde tagasi. Tegelikult pult on, kuid nuppudest on tal vaid slow motion, mulle meeldib rohkem docle far niente (itaalia keeles on see magus ei midagi tegemine, magus hetkes olemine). See on siis, kui lubad ja sukeldud hetke, nautides kõike, mida see hetk pakub. Nii leiad kurbuses sügava analüüsi ja tänu, sest mõistes kaotuse väärtust sa kasvad kogemuse võrra suuremaks. Nii leiad ka viha kõrghetkes oma tõelise soovi ja südame hääle, kes karjudes annab sulle teada „Pööra ringi!“ või „Jää seisma!“ Ja pettumus räägib loo liiga rasvastest või veidi mitte sinu mõõtu ootustest.
Need tunded räägivad vahest ka sellest, et sa elad MITTE OMA elu. Et sinu elu juhib kellegi teise käes olev pult – kerib edasi või paneb pause sinu jaoks vales kohas. Siis tulevad tunded sellest sulle ausalt rääkima, sest nad on alati sinu poolt – need on sinu OMAD tunded.
See imeline võluelu algab siis, kui hakkad elama OMA elu – võtad vastu kõik „Rootsi laual“ pakutava, tõstes taldrikule seda, mille järgi on hetkel isu. Ja tegelikul on ka „jõuluvana“ olemas – ta vaatab ülemkelnerina, et vaagnad oleks pilgeni täis ja et sul oleks valikuid, mida võtta ning vahest sätib ka mõne väga ihaldatud pala „juhuslikult“ rohkem sinu silmade alla. Sest ta teab ja näeb, et sa oled kasvanud oma elu mõõtu suureks.
Ah jaa, aroomidega näed liiklusmärke selgemalt, sest vaatad neid südamega, enda suure mina seest.
Tahad, ma aitan SIND?