Mul on jagada täna üks veidi pikem jutt.
Kaks erinevat teemat, kuid ühise kokkuvõttega. See haakub veidi ka tänase maksatervise KKK-otseetriga kuid alustan tänusõnadest kõikide kirjade, sõnumite ja ka kõnede eest, mida oli nädalaga kogunenud ikka palju. Päris palju. Ja tegelikult on see äge ja imeline!
Vastamise käigus aga märkasin, et olenemata jututeemast, lõpp on kuidagist ikka väga sarnane – reaktsioonid olid erinevad.
Nendest lugudest siis sündiski see kirjutis – vaata, ehk need mõned minutid lugemist haakuvad ka sinu veel küsimata küsimustega!
AROOMITERAAPIA: võluvägi või šarlataansus
Päris mitu-mitu korda tuli võtta üles teema, et mina ei anna „puusalt tulistades“ nõu mis õli või mis lahendus katkisele kohale või valusale valule (füüsiline või hingeline, vahet pole!) plaasterdamiseks panna. Ja ma ei soovita ka sellist nõu vastu võtta. Isegi siis kui soovitaja „teab õlidest kõike, ta nii mitu aastat nendega tegelenud“.
Just, võtan selle terava koha teemaks, sest ma ei saa sinna midagi parata – kõiges on süüdi Merkuuri retrograad ;), varsti saab läbi, seega hea hetk avaldada ja taevakeha kraesse pahameel ajada….
Minu poole pöördumistes ongi „jämeda jaotusega“ kaks leeri – „tugevat õliusku“ inimesed ning „suure õlipettumusega“ rahvast ja sinna vahele hulk leeridesse mitte kuuluvaid.
Vaata, hea lugeja, õlidest ja taimedest võib tõesti kõike teada ja kummardan taimetarku, botaanikuid, biolooge ja teisi teadjaid, kes selle maailmaga sinasõbrad ja teavad peast mis omadustega on taimsed aldehüüdid või geraniool, või mida imelist saab korda saata käokulla ja melissi eeterlike õlidega. Ja nende ametid-kutsumused ongi botaanik, taimetark, bioloog, naturopaat jne ja ka mina kuulun nende hulka oma teadmiste ja hariduse poolest, tean ka asju nö peast.. Kuid aroomiterapeut vähe teine tegelane –lisaks taimesaaduste ja taimeteaduse tarkusele ta PEAB orienteeruma inimkeha maailmas, mõistma mis või kes on seisundi „tulesüütaja“ ja leidma lahenduse, kusjuures eeterlike õlide kohver on vaid üks tema tööriistadest. Ta koostab teraapiaplaani ehk protokolli ning pane tähele – väga-väga harva, kui ta soovitab õlipudelist midagi otse kuhugi kallata või suust alla kulistada. Sorry, kui see utreeritud lausejupp nüüd kedagi isiklikult solvas, Merkuuri retrograad, mis teha…
Ja siin ongi vahe aroomiterapeudil ja … no pehmendame tooni, ütleme „õliharrastajal“ – aroomiteraapia putitab inimest kui tervikut, läheneb süsteemselt, uurib tagamaad ja tausta ning arvestab päris mitme „agaga“, millega ilmtingimata peab arvestama. Ja ta suunab ka meditsiinilisi teste-proove tegema või lausa EMOsse, kui näeb et oma õlikohvriga jumalat mängida ei saa ega tohi selles olukorras.
Milleks see minu moraalitsemine? Selleks, et edastada oma üleskutse – palun tule õpi kasvõi natukene seda aroomiteraapiat, ehk tervikteadust inimese ja taimse võluväe koostoimimisest, kui sa tahad oma õlikohvrile punast risti hirmsasti peale kleepida ja inimesi aidata. Ja, ma igati olen ise seda usku, et looduslahendused toimivad ja olen looduslahenduste looja ja tootja ning ilmselt muidu ma neid ridu kirja ei paneks.
Just! Palun veel korra erilist tähelepanu, jutt oli soovist INIMESI AIDATA, aga selleks ei piisa, kui tead ainult lavendli rahustavast toimest või musta kuuse maandavast võimest jne. Inimest on vaja teada, sest sõnas „aroomiteraapia“ on oluline roll ja koht sõnal „teraapia“…Ehk et kui keegi annab sulle koheselt nõu ja kinnitab et see õli „raudselt aitab, sest Mari sai terveks“, uurimata isegi su vanust või sugu, JOOKSE! Või küsi vähemalt kas ta on terapeut üht või teistpidi.
Tead, tule kasvõi minikursusele, mis mul plaanis märtsis – vähemalt kaardistad ära mis ja milleks. Või kui tunned et tahad päris süvakursusele – paar kohta on peagi algavasse gruppi veel vabad. Ma kutsun üles teadvustama seda „õlidemaagiat“ süsteemselt: hangi teadmisi (kasvõi natuke!) õlide, taimeväe ja INIMESE koostoimest ning teadmisi sellest (kasvõi natuke!) mis sellel INIMESEL võib korrast ära olla, et sobiv lahendus leiad.
See lugu on moraalitsemisest tegelikult kaugel, see on pigem abipalve – oi kui palju kirju ja küsimusi ma saan inimestelt, kelle seisund on tõsine ja isegi tõsisem kui ta arvata oskab ning ta ullikene nuiab mult mõnda võlusegu või salvi mis ta kohe terveks teeb. Mõni mõistab, miks ma ei kriba kohe vastust või nõuannet. Mõni solvub ja trambib jalgu. Mõni teadvustab ja taipab ning PALUBKI TÕELIST ABI, mitte võlusalvi või power-jooki.
Muidugi, on väga palju adekvaatset infot ja teavet aroomiteraapia vallas ja ma kindlasti ei pretendeeri „ülima tõe“ instantsile. Koolkondi on palju ja vahest toimib ka kõige lihtsam valikuviis – intuitsioon, siiski väikese agaga, see tunnetuse oskus peaks olemas olema, sest tavaliselt kiputakse „vajadust“ ja „kasulikkust“ segamini ajama.
Ja, agasid on selles valdkonnas palju. Ühte võin kindla peale öelda – ma olen aastatega inimeste ja nende kehade toimimise, katkiminemise ja terveks saamise tarkust mitte ainult raamatust või koolipingis istudes ammutanud. Selle taga on aastate, päris pikkade aastate praktika. Päris praktika, päris vastutuse ja päris tulemustega. Minu koolitused ja töötoad, retriidid ja rehabid, kus osaleja olen põhinevadki sellel, päris elust ja päris lahendustest – neid koondangi koos oma tiimiga Kehatuba.eu tegemistesse.
Ok, lähme nüüd järgmise teema juurde.
VALUD JA VALED
- A kuidas ma ta sinu vastuvõtule meelitada saaks?
- Milleks sa ta minu juurde saama peaks?
- No et sa teeksid talle selgeks, et ta vajab ravi, ta ju täitsa läbi!
- Miks sa arvad, et ta tahab saada terveks?
- No ma ju näen kui valus tal on… ja ma arvan et seepärast ta vist joobki niipalju…
- Vaata, ma ei saa aidata inimesi, kes abi ei küsi. Ja see võib kõlada üsna julmalt, kuid me ei saa isegi oma lähedasi aidata kui nad ei taha seda abi vastu võtta…Vastuvõtule tuleb ikka küsija ise.
- No aga siis seda sookailuõli saab sinu käest vähemalt, see ju sõltuvuste vastu pidi aitama.
- Niisama ei saa, sest „saaja“ ei ole seda endale küsinud…..
See utreeritud dialoog, mis leiab aset küll erinevatel teemadel, kordub mul alati sama stsenaariumi järgi ning selles võib „meelitatav“ olla abikaasa, laps, ema-isa, õde-vend…Ja valude osas on jutt nii füüsilisest kui hingelisest valust, kehal pole vahet kumba liiki valu teda kurnab.
Ehk siis dialoogi sisu on „anna mulle midagi, et see inimene oleks…“ ja proovin siia peegeldada nende palvete tegelikku sisu:
- Mulle mugav (mees või laps tavaliselt, et vastaks minu ootustele ja ettekujutusele ning ei segaks mul oma elu elada)
- Ei manipuleeriks mind oma valudega, ehk oleks mugav ümber nurga (vanemad tavaliselt, et vastaks minu ootustele ja ettekujutusele – sest ma ju ei taha teadvustada mis nende valude taga tegelikult on)
- Et ma saaks talle tõestada, et õlidega saab kõik korda (fast & furioos lumehelbeke, et MA vastaks minu ootustele ja ettekujutusele, sest olen ju õlide alla nii paju raha matnud!!!)
- Et ma oleks iseendale mugav – valuga on valus olla, aga „ära valutada“ ka ei taha (selle vastuse taga on aga kohe päris mitu põhjust, teinekord vaatleme neid)
Veel kord, siin pole vahet füüsilisel või hingelisel valul.
Et valuvärk ära seletada, ehk „puust ja punaseks“ teha, jagan oma hiljutist taipamist. Teen sellest lühikokkuvõtte, muidu need taipamised olid palju infomahukamad!
Kukkusin mõni aeg tagasi libedaga, ootamatult ja päris pahasti – pihta sai aastaid tagasi suusamäel kõva trauma saanud põlv. Oi kurjam, teadsin küll kukkumise sügavamat põhjust kuid abi oli vaja endale anda ning arsenal kohvrist, kapist ja riiulist välja võetud. Peas aga tiksus üks kahtlus, et põlv on paigast ära – aga see „tagasipanemise“ võte on väga valus, seega inimlik käitumisviis „ehk läheb määrides üle“ jäi esialgu peale.
Et siis toimetan ja poputan pihta saanud jalga, mõistan ja näen seejuures et… suht mõttetu pingutus. Lonkan ja valutan aina hullemini. Selge, tuleb valule valu anda. Nii sai Igori (minu mees, manuaal-putitaja) poole pöörduda ja valusam valu vastu võtta…Nüüd on poputamise protokollis ohtrasti veel sellist komponenti nagu „aeg“, sest kõõlused nagu juuksed ei kasva ju üleöö vaid tasapisi. Kuid loo point oli suti teine.
Ja nüüd selle jalaloo puänt: valuhirmu puhul ei aita ükski taimevärk, sest taimedel pole sellisel (valel)valul kohta, neil puudub selline info – olla valu hirmus. Valust üle saada on vahest valus. Ja vahest on hirm saada teada tõde, valusat adekvaatset ja meie plaanidega mitte sobivat (loe: ebamugavat) tõde. Las ma parem lonkan kuidagi edasi…
Selle valuvalusa koha nimi on vastutus.
See on koht, kus tõstad pea püsti ja oledki tugev kui kuusk või nulg, keda räsib tuul, sest tal pole valuhirmu.
See on koht, kus oled vapper kui viiruk ja kohanev kui vetiver…
Taipad, eks?
Taim saab sulle anda selle, mille sa vastu võtad, jättes mõned tähed sellest sõnapaarist välja – siis loedki: VASTUTAD.